Väikesed riigid ajaloohoovuses

2021. aastal tähistasime Ungari-Eesti vaheliste diplomaatiliste suhete loomise 100. aastapäeva, meenutamaks saja aasta möödumist sellest, kui Ungari tunnustas 24. veebruaril 1921. aastal de jure Eesti Vabariiki. Instituut ja suursaadkond valmistasivad näituse „Väikesed riigid ajaloohoovuses“, mis on pühendatud Ungari ja Eesti vaheliste diplomaatiliste suhete aastapäevale, ja mis on avatud 8. aprilli - 9. mai 2022 Tartu Ülikooli Narva Kolledžis.

Kuni esimese maailmasõjani olid kahe riigi ja rahva vahelised poliitilised suhted juhusliku iseloomuga ning seostusid vaid nimetamisväärsete sündmustega kindlatel ajajärkudel ja paikades. 16. sajandil võitlesid praeguse Lõuna-Eesti pinnal Transilvaania vürsti ja Poola kuninga Stephanus Báthory Ungari husaarid Vene tsaari vägede vastu. Kuigi vürst ise kunagi Eestis ei käinud, andis ta Valgale linnaõigused, Tartus aga asutas jesuiitide kolleegiumi ja tõlkide seminari. 19. sajandi lõpus tugevnesid soome-ugri keelesugulusel põhinevad teadus- ja kultuurisuhted.

Pärast esimest maailmasõda leidsid kaks riiki end ajaloolistel põhjustel erinevas olukorras, ent mõlemad vajasid ühtmoodi liitlasi. Eesti võitles end aastatel 1918–1920 peetud Vabadussõjas õnnelikult vabaks, Ungari seevastu kaotas 1920. aastal allkirjastatud Trianoni rahulepinguga pea kaks kolmandikku oma territooriumist ja kolmandiku rahvast, leides end ümbritsetuna vaenulikest naaberriikidest. Mõlema riigi esmaeesmärk oli luua sõprussidemed kõigi nende riikidega, kes selleks avatud olid ja kelle puhul oli suurem tõenäosus saavutada nendega heatahtlik läbikäimine.

1920. aastal sai ametlike suhete loomise põhjuseks maailmasõjas vangi langenud Ungari sõdurite kojutoomise küsimus. Kuigi Ungari ja Nõukogude Liidu vahel ametlik läbikäimine puudus, lepiti kokku vangide vahetamises, mille üle peetavate läbirääkimiste kohaks valiti Moskva ettepanekul Eesti. Ungari läbirääkimiste delegatsioon saabus Revalisse (Tallinna) 1. jaanuaril 1921, esinduskogu juhtis Ungari kuningriigi välisministeeriumi sõjavangidealane diplomaat Mihály Jungerth. Delegatsioon täitis oma sisult algusest peale diplomaatilise esinduse ülesandeid.

Kui 26. jaanuaril 1921 tunnustas Eesti iseseisvust Pariisi rahuläbirääkimistel viis juhtivat maailmariiki (Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Jaapan, Suurbritannia ja Itaalia) ja seejärel ka Skandinaavia riigid ning Saksamaa, muutus küsimus aktuaalseks Ungariski. Samal ajal palus Ungari välisminister Gusztáv Gratz ettevaatlikus toonis saadetud telegrammis uudist Berliini saadikul kinnitada ning edastada Ungarisse Eesti riigipea, peaministri ja välisministri nimed. Nõnda tunnustas Ungari 28. jaanuaril Berliini saadiku kaudu Eesti iseseisvust de facto. Pärast ametliku diplomaatilise kinnituse saamist soovitas Jungerth peagi Gratzile, et Ungari tunnustaks Eesti iseseisvust riigi kolmandal aastapäeval, 24. veebruaril 1921 ka de jure. 23. veebruaril saabuski Jungerthile tunnustamise kohta telegramm, mille ta ulatas kell 14 üle välisminister Ants Piibule. Õhtupoolikul teadis uudist juba kogu linn. Välisminister palus oma vastuses edastada ungarlastele tänusõnad Eesti riigipealt, valitsuselt ja hõimurahvalt. Tunnustuse saatmisega olevat ungarlased teinud eestlastele rahvuspühaks kõige ilusama kingituse.

Järgnevatel aastatel sündis Budapestis otsus avada Tallinnas saatkond, mille tulemusel üürisid aastail 1924–1928 Ungari ja Soome saatkond üheskoos pinda riigivanem Konstantin Pätsi majas, tugevdades sellegagi teadlikkust soome-ugri sugulusest. Samal ajal andis Jungerth üle ka oma volikirja, mille alusel esindas ta Ungarit algul asjuri ning alates 1924. aastast saadiku staatuses kolmes Balti riigis ja Soomes. Ühtlasi volitati ta jälgima Nõukogude Liidus toimuvat ja talle anti luba olla pidevas kontaktis Nõukogude saadikute ning diplomaatidega, kuigi diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga puudusid. Uus saatkond nimetas ametisse aukonsulid, kelle isikud küll edaspidi muutusid, aga kelle tegevus tugevdas veelgi Ungarist loodud head kuvandit.

Jungerth aitas palju kaasa ka teaduskontaktide tekkele. Juba 1921. aastal tegi ta Tartu ülikoolile ettepaneku vahetada lektoreid ja üliõpilasi ning algatas mõtte luua ülikooli allasutusena Ungari instituut. Asjaolude sunnil alustas ülikooli esimene Ungari lektor Elemér Virányi tööd lõpuks 1922. aastal. Temale lisandus 1923. aastal ka õigusteaduste professor István Csekey, kes asus tööle avaliku halduse õiguse lektorina. Selle kõrvalt avas ta 1923. aastal Tartu Ungari teadusinstituudi, mida juhtis 1931. aastani. Peale nimetatud isikute tegutses 1920.–30. aastate Eestis veel mitu Ungari lektorit ja professorit, kes edendasid Eesti-Ungari suhteid, aitasid tõsta teadlikkust Ungarist ning luua alus Eesti oma teaduselu sünnile. Üha tihedamad sidemed Ungariga laienesid ka spordivaldkonda. Ametlikus suhtluses tekkis mõningane lõhe 1928. aastal, kui Ungari kolis oma saatkonna majanduslikele põhjustele viidates Helsingisse. Edaspidi pidi Ungari saadik hoolitsema diplomaatiliste suhete eest kolme Balti riigiga sealt, aga see ei vähendanud mingilgi määral soojust, millega eestlased ungarlastesse suhtusid.

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooniga Eestis riikidevaheline ametlik läbikäimine peatus, ent mitte täielikult. See asendus kultuurisidemetega. Pärast sõja lõppu taastati Tartus üsna kiiresti ungari keele õpetus. Vaatamata raskustele lõpetas alates 1950. aastatest ülikooliõpingud hulk eesti filolooge, kes koolitasid end omal algatusel ka ungari keele vallas ja kellest said hiljem suurepärased tõlgid. 1960. aastatest hakkasid Eestisse kolima Taga-Karpaatia ungarlased, kes ühest küljest aitasid õpetada ungari keelt, teisest küljest lõid aluse Ungari kogukonna tekkele Eestis ning edendasid ungarlaste ja eestlaste vahelisi kahepoolseid suhteid. Sidemeid aitas tugevdada ka Ungari-Nõukogude sõprusühing. Selle võimalusi ära kasutades tekkisid esimesed, senini kestvad sidemed sõpruslinnade vahel.

Diplomaatiliste kontaktide taastamine sai hoogu juurde 1991. aasta Moskva putši valguses. Eesti taastas iseseisvuse ning hakkas sellele uuesti riikide tunnustust otsima. Samal ajal tegi Eesti Ungarile ettepaneku avada vastastikku kultuuriesindused Budapestis ja Tallinnas. Ungari reageeris kiiresti: 24. augustil tunnustas Ungari Eesti iseseisvust, 2. septembril taastas Eestiga diplomaatilised suhted. 10. detsembril 1991 andis Helsingi suursaadik Béla Jávorszky riigipea Arnold Rüütlile üle oma volikirja, millega taastas kahe riigi vahel 51 aastaks seiskunud diplomaatilise suhtluse.

Järgnenud aastakümnetel on kahepoolne läbikäimine järk-järgult tugevnenud. 1992. aastal avati kultuuriinstituut Tallinnas ja 1998. aastal Budapestis, 1999. aastal avati aga vastastikuselt mõlemas riigis suursaatkonnad. 1993. aastal lisandus Tartu ülikooli ungari keele õpetajate perre Ungari lektor. Tänu tema ja ta järeltulijate viljakale tööle on üles sirgunud uus ungari keelest ja kultuurist huvituv tõlkijate põlvkond. Toetudes teineteise kogemustele ja omavahel asjaolusid kooskõlastades astusid kaks riiki 21. sajandi alguses ühtviisi NATO ja Euroopa Liidu liikmeks.

Sidemete tihenemisest kõneleb suur hulk kahepoolseid lepinguid, kokkuleppeid ja kõrgetasemelisi visiite. Hea näide praktikast on 2015. ja 2019. aastast, kui Ungari õhuvägede hävituslennukid Gripen valvasid NATO Balti õhuturbe missiooni raames Balti riikide õhuruumi. Ungari lennukid saabuvad uuesti Baltikumi 2022. aastal, tihendades ka sellega kolme Balti riigi ja Ungari vahelist kaitsepoliitika-alast koostööd.