Ungari filmiõhtud Tartus

Zoltán Várkonyi „Egeri tähed” (1968)

Selles klassikalises ajaloolises seiklusfilmis oleme 16. sajandi Ungarimaal, kus poliitiline olukord on küllaltki kaootiline: pole tugevat kuningat, türklaste sissetung on aga juba etteaimatav, nende röövretked on igapäevased. Nad röövivad kõike, mis ette satub: vara, hobuseid, relvi ja inimesi, isegi lapsi. Loo peategelased on poiss ja tüdruk, Gergő ja Vica, kes langevad vangi ühe silmaga türgi sõjamehe Jumurdžaki kätte. Nende laste saatus ei ole aga vangipõlv, vaid armastus, seiklus ja kangelasteod Ungari ajaloo keeristormis… Paarkümmend aastat hiljem näeme kõiki kolme jälle koos Egeri kindluse piiramise ajal. Kas see väike „lambalaut” oma paarisaja kaitsjaga suudab peatada türklaste invasiooni? Sellest ei sõltu mitte ainult Ungari, vaid terve Euroopa edaspidine ajalugu…

Eesti vaatajatele toob film äratundmisrõõmu: Géza Gárdonyi samanimeline romaan on paljude lapsepõlvelemmik ja sealt loetud türgikeelsed sõimusõnad kummitavad paljudel tänapäevani.

Ferenc Andrási „Vanapagan peksab oma naist” (1977)

Selle satiirilise filmi pealkirjas peitub kõnekäänd, mida kasutatakse sellise ilma kohta, kus samal ajal sajab vihma ja paistab päike. Säärase sümboli taustal näeme 70ndate, Kádári režiimi aegse Ungari külainimeste ettevalmistusi 20. augusti rahvuspühaks, mis on seekord erilise tähtsusega: pealinnast tuleb külla sugulane, kaasas esikommunistist ülemus koos oma perega. Ootamatult avaneb haruldane võimalus muretseda omastele eeliseid – vaja vaid Suurlinna Imemees piduliku vastuvõtuga ära nõiduda ja küllusesarv ongi käes! Selle eesmärgi nimel leiab juba aoajal aset veresaun pere kanalas, köögijumalannast perenaine valmistab paraadlõuna ning lauale hangitakse piirkonna parimat veini. Näeme lähivaates Ungari külalislahkuse põrgut ja taevast. Kuid siis sekkub olukorda kurat…

Lili Horváti „Ettevalmistused koosolemiseks teadmata ajaks” (2020)

„Umbes kaks kuud tagasi, New Jerseys peetud konverentsil kohtasin kedagi. Tundsin, et jah, see on see. Just seda ma otsinud olengi.”

Kas võime olla nii üksildased, kas võime nii väga igatseda armastada ja olla armastatud, et kujutame endale üksikasjalikult ette romantilise suhe algust, lükkame kogu endise elu kummuli nagu ussitanud puraviku ning sõidame teise maailma otsa, et olla kokkulepitud ajal kokkulepitud silla otsas kohtingul? Ja kuidas siis edasi?

Kauni operaatoritööga film viib meid Budapesti, kuid ka tegelikkuse ja ettekujutuse piirimaile: peame pidevalt kindlad olema ja samas sügavalt kahtlema aju tegevuses ja kõiges, mida sellest teame.

Péter Gárdosi „Läkaköha” (1987)

„Kui on ülestõus, siis pole kooli!” – nii kommenteerib 10-aastane poiss Budapesti 1956. aasta oktoobriülestõusu. Tal endal on aga just hiljuti tekkinud huvi pükstes toimuvate sündmuste vastu. Perekonnaliikmed ja tuttavad üritavad kardinaalselt erinevatel viisidel uuest situatsioonist aru saada ja selles oma koha leida. Ning kõik lähevad hulluks. Valitseva atmosfääri võtab hästi kokku stseen, kus perekond üritab muretsevatele Ameerika sugulastele telefonis ühiselt salakeeles seletada, mis Budapestis toimub: möllab torm, epideemia, sajab vihma, külm on, kütame soojaks… Põlevad Stalini kogutud teosed, laksatavad mõned kauaoodatud kõrvakiilud, lõpuks võib koolivalvurile näkku paisata, et ta on üks igavene rott. Igaühel on omad plaanid, kas minna või jääda, aga võib-olla on ainuke tõeline küsimus hoopis see, kas lapse hobuseköha on läkaköha või hirm. Ning kui torm on läbi ja kõik võiks justkui endistviisi jätkuda, tuleb välja, et mõned jäävad koolist igavesti puuduma.

Kus lapsed, seal ka jaburused, see on vana tarkus. Aga kui terve maailm on pea peale pööratud, mis on siis jaburus ja kus on tarkus? Sellele otsib vastust ungari 80ndate kultusfilm.

Béla Gaáli „Muinasjutuline automobiil” (1934)

Vana muinasjutt „modernses”, 30-ndate kuues. Lugu on lihtne – valeriietes prints püüab vallutada vaese tüdruku südant – aga äsja leiutatud filmidramaturgia ja ajastu suurimad ungari näitlejad ülendavad lihtsa materjali ohjeldamatuks komöödiaks. Ning loomulikult on mängus muinasjutuline automobiil: Horch 780 Sport Cabriolet, mis lihtsurelikule oli tõesti vaid soovunelm, mida imetleda läbi autosalongi vaateakna.

Romantilises mustvalges komöödias kõlab üks kõige tuntumaid ungari filmimuusikapalu: „Seal üleval taevas valvavad meie üle inglid, ja ehk on saatuse käes juba rool…”, mida iga ungari autojuht vilistada oskab.