Ungari filmiõhtud

Kristóf Deáki draamat "Vangid" ("Foglyok", 2019)

Ajalooline absurd-psühhopõnevik – kui selline žanr on olemas, siis just sinna see film kuulubki.

Sündmustik toimub 1950-ndate algul, kui Ungari versioon stalinismist tundub võitmatu, kümneid tuhandeid arreteeritakse, küüditatakse või antakse võltssüüdistuste alusel kohtusse, nii et „uksekellaõud” on igapäevane kogemus. Režiim on ettearvatavalt ettearvamatu, võidutsevad rumalus ja jupijumala-mentaliteet, nii et isegi kõige absurdsemate juhtumite kohta ei saaks väita, et sellist jama pole enam küll võimalik ületada – juba järgmised tõsielusündmused lükkaksid selle väite kohe ümber. Juhtub isegi nii, et julgeolek tuleb, aga ei vii kedagi ära, vaid jääb ootama. Missuguseid jamasid suudame kokku fantaseerida ja isegi uskuda omaenda perekonnaliikmete ja sõprade kohta, kui meid ümbritseb diktatuur, mis ei anna infot, vaid vangistab meid ja nõuab, et me ise süüdistaks ja süüdlast otsiks? Kas kaine mõistuse säilitamiseks piisab usust, et me ei ole midagi halba teinud? Võib-olla saame vastuse sellest surmtõsiselt naljakast filmist.

"Iiobi vastuhakk" ("Jób lázadása") (1983)

See lüüriline holokaustfilm hülgab holokaustiga seotud stereotüübid, ei näita laagreid, SS-i sõdureid ega surmaronge. Selle asemel näeme tavalist Ungari küla, kus elavad-töötavad lambakarjus Iiob ja tema naine Róza, nagu kõik teisedki külaelanikud. Ainult et nad on juudid, ja aasta on 1943. Iiob aimab halba, seadused muutuvad üha karmimaks, sandarmid käituvad üha vastikumalt ja laadal lauldakse juudipilkamislaule juba avalikult. Pealegi karistab teda ka Jumal: talle ei ole antud järelkasvu, kõik neile sündinud seitse last on surnud. Aga ta ise ei taha kaduda siitilmast nii, et kogu ta elutöö, nii materiaalne kui ka vaimne, koos temaga kaoks.

Iiob mässab Jumala tahte vastu: ostab lastekodust endale pärijaks kristlasest poisi, kellele anda kõik, mida mitte keegi ei saa temalt ära võtta, keda õpetada loodusesse, armastusse ja Jumalasse puhtalt suhtuma ning isegi Lunastajat ootama. Neist saab tasapisi perekond, hüljatud poiss kogeb midagi senitundmatut: kuidas on olla armastatud. Tema lapsesuu annab loole muhedat soojust, ta lapselik arusaam ja väsimatu jumalaotsing lüürilisust. Neile on antud õnne vaevalt aastake...

Režissöörid: Imre Gyöngyössy, Barna Kabay

"Eldorado" ("Eldorádó") (1988)

Sõja ajal ja järel Budapesti lihtsa turukaupmehena jalule jääda on omaette kunst. Nõuab oskust heita õigel ajal mängu raha ja kulda. Siis aga saabub sotsialism, kus kehtib moraal: mis on sinu oma, see on ka minu oma, aga mis on minu oma, sellega sul pistmist ei ole. Enne seda oli kauplemine arusaadav: kui maksan, siis saan, kurss oli igaühe jaoks selge. Selle asemele aga saabub uus maailm ning kujuneb välja „sotsialistlik inimtüüp”. Ja uus põlvkond ei oska enam asju korda ajada.

Filmi jutustatud lugu algab teise maailmasõja lõpul ja lõpeb 1956. aasta revolutsiooniga. Aga selle peateema ei ole režiimi vägivald inimese vastu, vaid inimeste muutumine, poliitiliste režiimide vahetustega kaasa käivad väärtuskriisid, mentaliteedimuutused.

Režissöör: Géza Bereményi

"Mici-tädi kaks elu" ("Mici néni két élete") (1963)

1960-ndate algus, kui Kádári režiim üritab küünte ja hammastega näidata, et „olemasolev sotsialism” on võimalikest režiimidest parim. Korteririndel on küll veel mõni väike probleemike, aga kui üks noorpaar ja vanadaam teineteise leiavad ja ülalpidamislepingu sõlmivad, siis on elu ju tõesti täiuslik, ja küll aeg kõik probleemid niikuinii lahendab... Aga mis saab, kui mõlemad pooled lepingu tingimusi rikuvad – noorpaar saab varsti lapsukese ja vanadaam ei kavatse veel üldsegi ära surra, vaid hoopis leiab endale kavaleri? Siis puhkeb salatsemiskomöödia: ajastu suurimad näitlejad teesklevad kinolinal, et kõik on korras, elu on muretu.

Režissöör: Frigyes Mamcserov

"Imeratsu Kincsem" ("Kincsem") (2017)

Film on ühelt poolt romantiline seiklus, ajaloosündmuste taustaga kostüümifilm, kus figureerivad hobused, armastus ja välguvad mõõgadki; teiselt poolt aga irooniaga läbipõimitud rõhutatud fiktsioon, Austria-Ungari Romeo ja Julia kerge aurupungi-hõnguga.

Ning lugu siiski veel igav ei tunduks, on paletile vaja ka natuke punast-valge-rohelist rahvusvärve: kõik algab 19. sajandi keskel maha surutud vabadusvõistlusest, rahvuslikest ja isiklikest kaotustest. Sellest olukorrast kasvab välja Austria-Ungari kaksikmonarhia, ja ungarimeelse opositsioon, kelle jaoks iga Ungari võit, kas või kõige väiksem, on rahvuslik ninanips keisrivõimule. Mis saab veel siis, kui ilmub välja võitmatu imeratsu Kincsem ('Mu Kallisvara'), kelle kapjade ees kummardab terve maailm! „Ungari on püssirohutünn ja Kincsem on säde, millest võib kõik leekidesse lahvatada.”

Publikumenuk ungarlaste imehobusest on siiani nii kõige kallim kui ka kõige vaadatum ungari film.

Režissöör: Gábor Herendi