Pärnu mnt 154, Tallinn
Allikas: https://asiancurator.com/zsolt-jozsef-simon/
Alates 5. maist on ARSi maja galeriis nr 125 avatud Zsolt József Simoni portselanist skulptuuride väljapanek.
Zsolt õppis keraamikat Budapestis, seejärel jätkas õpinguid kujutava kunstniku, koloristi ja muusikuna. Pärast Moholy-Nagy Kunsti- ja Disainiülikooli lõpetamist võitis ta stipendiumi Indoneesiasse, kus ta arendas uusi tehnikaid ja leidis olulist inspiratsiooni. Ta töötab ise välja töötatud tehnikaga ja oma erilise stiiliga. Ta otsib järeleandmatult uusi välimusi ja vorme. Tema objektid on skelettkujundused, jäänused, laienevad või rippuvad, balansseerides taime- ja loomaelu piiril. Tema tööd on valitud arvukatele rahvusvahelistele keraamikakunsti ja disaini näitustele ning on pälvinud mitmeid auhindu.
Käesolev näitus on osa tööde sarjast, mille Zsolt lõi 2018. aastal saadud kolmeaastase loomingulise stipendiumi raames. Erinevalt varasematest, kontsentrilistest ja tasakaalus olevatest skulptuursetest vormidest, on uuemad tööd ebasümmeetrilisemad ja autorile enam pinget pakkuvad. Uus lähenemine on andnud talle oma sõnul veelgi suurema vabaduse katsetada.
Näitust toetab Eesti Kunstiakadeemia (EKA). 17.–21. mail juhendab Zsolt Zoomi kaudu meistriklassi EKA keraamikaosakonnas.
Lõikus
2017. aasta suvel valmistasin maali nimega „Noorenduslõikus”.
Elasin tol ajal tagasivaatamise ja uuestialustamise ajajärgus, millega paralleelselt soovisin uuendada ka oma portselanist loomingut. Seni sümmeetriline, tasakaalus vormimaailm nõudis rütmist välja minekut, kaldumist, ebastabiilsemat, liikuvamat kompositsiooni. Tegemist oli niisuguse viljakalt kaootilise olukorraga, millest võib sündida midagi uut. Mitte täielikult maha lõhkuda või hävitada, oli vaja lihtsalt välja valida elemendid, millega oli mõtet jätkata ja mida eemaldada; säilitada kõike seda, millel on oma juured.
Sellest sündis teema, millega tegelesin ka 2018. aastal saadud stipendiumi esimese aasta projekti raames. Nüüd tuleb see avalikustamisele. Toonaste täidetud, lillelaadsete vormide asemel ilmusid oksad, lehefragmendid ning ka nende segasemad kujutised. Loobusin sellest, mis mu senise loomingu puhul oli kõige rohkem pilku püüdnud, pehmetest, ringile keskendunud sisemistest vormidest. Selleks, et saaksin julgemalt katsetada.
Ma ei oska öelda, miks ma midagi teen, ent püüan tähele panna märke, mis innustavad mind jõudsamalt kindlas suunas liikuma. Mugavustsoonist väljakaldumine laiendab mu vaatevälja ja aitab ka eemalt vaadelda seda turvalist keskpunkti, milles viibisin varasemalt. See tähendab väljakutset täiskasvanueas, et suudaksin orienteeruda ka kaoses ning kohaneda pidevate muutustega mu ümber. Tänapäeval on üha selgemalt näha, et riskib see, kes ei vormi kuupi, silindrit või kera. Ebakorrapäraste vormide puhul jõuame tõsiste otsusteni. Sellistel vormidel on kindel iseloom, milles võime näha elule omast ähkimist, oigamist, lendutõusu, lõkerdamist või muud elulist tegevust võrreldes tavaliste geomeetriliste kujunditega. Võib olla on see ihalus elu korrapärasuse järele, mis meelitab minust välja vahel geomeetrilisema, vahel korrapäratuma kujuga esemeid.
Justkui näeksin ühekorraga enda ees peos roosivart hoidvat tüdrukut ja roosipõõsa pügamisest allesjäänud oksahunnikut, mis kuuluvad kokku nagu ühe protsessi kaks fundamentaalset punkti. See on seikluslik ja vahelduslik tunne, kui keset äärmusi õnnestub puhkeda millelgi, mis on elav ja võin vaid loota, et tulemuses meenub vaataja jaoks hägusalt midagi juba mitte enam süütusest, vaid välja võideldud ilust.
József Simon Zsolt
Pécs, 04.02.2021
