Eelmisel aastal möödus 200 aastat tuntud ungari luuletaja Sándor Petőfi sünnist ja tänavu suvel täitus veel teinegi temaga seotud kurvem tähtpäev. Armastatud poeet ja vabadusvõitleja jäi kadunuks Segesvári (praegu linn Rumeenias) all aset leidnud lahingus, olles vaid 26-aastane. 175 aastat tagasi 31. juulil võideldes Austria monarhia ülemvõimu vastu ja oma iseseisvuse eest said ungarlased suure kaotuse osaliseks kokkupõrkes Habsburgidele appi tõtanud ülekaaluka Vene tsaariarmeega. Täpselt ei ole teada, kuid arvatakse, et Petőfi suri lahinguväljal või - on oletatud sedagi - võeti vangi ja viidi Siberi, kuid legende on veel teisigi. Eelmisel aastal sai täis 145 aastat esimese Petőfi luuletõlke ilmumisest eesti keeles.
Maailmakuulsa luuletaja sünniaastapäeva tähistati mullu väärikalt ka Eestis. Päevakohane Petőfile pühendatud rahvusvaheline konverents koos külalisesinejatega peeti Narva kolledžis 17.-18. veebruaril. Sel puhul andis Liszti Instituut – Ungari Kultuuri Keskus ja Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus taskuraamatute sarjas välja kaks käepärast raamatut Petőfi loominguga: poeemi „Sangar János“ („János vitéz“, nr 3) ja luulekogumiku „Nagu lind, kes paigast teise tõtleb“ (nr 4), mille pealkiri on võetud luuletuse ”Oma sünnikohas“ (“Szülőföldemen”) värsireast. Mõtte üks autoreist ja raamatute koostaja on Szilárd Tibor Tóth. Kujunduse ja illustratsioonid on teinud Regina Vitányi
Petőfi sai kuulsaks juba oma elu ajal. Tema esimene luulekogu ilmus 1844. aastal, kui ta oli vaid 21-aastane. 19. sajandi keskel ja teisel poolel hakkas Petőfi luule saksa keele vahendusel hoogsalt levima väljapoole Ungari piire ja tema looming sai tuntuks kogu Euroopas, see oli Petőfi luule õitseaeg. Esimesed tõlked saksa keelde pärinevad Ungari aladel elanud ja ungari keele omandanud juudi päritolu Adolf Duxilt, kelle esimesed Petőfi luuletuste üllitised ilmusid 1845. aastal ja luulekogumik 1846. aastal. Varasemaid saksakeelseid tõlkeid on peetud asjarmastajalikeks, neis on täheldatud raskusi ungarikeelse luule mõtte ja keele edasiandmisega. Aja jooksul lisandus sakslastest tõlkijate arv ja tõlgete kvaliteet paranes, ilmusid rohkearvulised saksakeelsed luulekogumikud. Paljude riikide luuletajad vaimustusid Petőfi luule uudsetest teemadest, nagu igapäevaelu, kodu, kodumaa-armastus, ammutades inspiratsiooni inimestele südamelähedaste teemade kajastamiseks eri keeltes. Kuid armastusest kõrgemaks pidas poeet alati vabadust, Petőfi on suurimaid vabaduse- ja revolutsioonilaulikuid mitte ainult ungari, vaid ka maailmakirjanduses.
Üsna varsti jõudis Petőfi luule saksakeelsete tõlgete vahendusel ka eesti rahvani.
4. taskuraamatusse “Nagu lind, kes paigast teise tõtleb” on kogutud Petőfi luule eestindused 13 tõlkijalt alates kõige varasemast luulekatkendist kuni kaasajani välja. Tema esimene eesti keelde tõlgitud luuletus on uue kogumiku avaluuletus „Laulik“ (“Virágoskert a költő szíve“), mis ilmus 1878. aastal „Eesti Postimehe“ 1879. aasta kalendris. Tõlkija oli J. V. Jannseni poeg ja L. Koidula vend Harry Jannsen, kes hiljem suhtles tihedalt ungari kirjanike ja poliitikutega. See ei ole täielik tõlge, vaid luulekatkend, tõenäoliselt saksa keele vahendusel tehtud kaudtõlge, mis mõjub praegugi kaasaegsena.
On hinnatav, et taskuraamatus on lugeja ette toodud 19. sajandi teisel poolel ajakirjanduses laialipillatult ilmunud luuletõlked, mida muidu oleks raske leida. Ajavahemikul 1878-1918 trükiti nii ajakirjanduses kui ka tõlkijate endi luulekogumikes üle 80 Petőfi luuletõlke. See on aeg, mil eesti kirjakeel oli alles arenemas ja tõlkijad-luuletajad veel otsimas luule sõnastamise ja värsistamise võimalusi. Tõlgetest leiame käibelt kadunud sõnu, hulgaliselt on erinevusi kaasaegsest keeletarvitusest. Mitme meie kirjaniku loomingus on täheldatud Petőfi luule mõjustusi, seda on ise tunnistanud K. E. Sööt, tajutavad on Petőfi luule sümbolid ja väljenduslaad G. Suitsu luules. Kogumikust leiab nii tuntud tegelaste (M. J. Eisen, M. Veske, J. Liiv, G. Suits, A. Sang jt) kui ka vähem tuntute (M. Pukits, A. Kruus) luuletõlkeid. Varasemate seas on enamasti kaudtõlked saksa keelest, kuid on ka otsetõlkeid, nt Tartu ülikooli eesti keele lektori, keeleteadlase ja luuletaja Mihkel Veske eestindus „Kaugelt reisilt...“ („Füstbement terv“, 1899). Ülekaalus on siiski K. E. Söödi ümberpanekud, need on suures osas võetud tema 1943. aastal avaldatud köitest „Kogutud luuletused“. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal rauges mingil määral huvi Petőfi luule vastu. Eraldi raamatuna ilmus tema luulevalimik „Valitud luuletusi“ esmakordselt alles nõukogude ajal, 1955. aastal Ellen Niidu tõlkes. Poetessi tõlkeid ei ole teadlikult käesolevasse valimikku kaasatud, kuna need on niigi hõlpsasti kättesaadavad.
Petőfi elu ja looming ei ole tänaseni Eestis unustusse vajunud. Viimased eestindused taskuraamatus on teinud Sander Liivak „János Aranyile“ („Arany Jánoshoz“) ja Kauksi Ülle, kelle võru keelde pandud katkend „Sangar Jánosist“ on kogumiku lõpulugu.
Rahvajuttude ainetel koostatud poeemi “Sangar János” („János vitéz“, 1845) esmatõlge, samuti pealkirjaga “Sangar János” ilmus 1973. aastal Ellen Niidu sulest. Uues kordustrükis on tehtud vaid üksikuid parandusi. Poeemi peakangelane on leidlaps Kukorica Jancsi, kes võitleb maiste ja ebamaiste kurjade jõudude vastu. Muinasjutuline lugu, mis kuulub ungari kirjanduse klassikasse, on ühtlasi Ungari kooliõppekava kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja selle katkendeid teab peast peaaegu iga ungarlane.
Eelmise sügise pimedaid sügisõhtuid täitsid ja tõid huvilisi kohale nende väljaannete meeldejäävad esitlused (kokku 6) eri kohtades: Tallinnas Ungari Kultuuri Keskuses, Rakvere raamatukogus, Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus koos ungari folkloristidega, Narva hõimupäeva konverentsil, Laagna raamatukogus ja lõppakord pandi Viimsi raamatukogus. Mõnele neist järgnes Marcell Jankovicsi tehtud täispika joonisfilmi “János vitéz” (1973) vaatamine, mis sai publiku hea vastuvõtu osaliseks, aga tekitas ka hulgaliselt küsimusi ja vaidlusi. Nii on aegade jooksul mitmete selle teose motiivide mõistmine painanud ka kirjandusteadlasi.
Käesoleval aastal jõudis Ungaris kinolinale uus Petőfile pühendatud film “Most vagy soha” (“Nüüd või mitte kunagi”), mis käsitleb Petőfi ja teiste Ungari noorte osalust 1848. aasta 15. märtsi sündmustekeerises. Kalli eelarvega film (režissöörid Philip Rákay ja Vajk Szente) on tekitanud vaatajate seas elavat diskussiooni ja saanud juba ka karmi kriitika osaliseks.
Petőfil on olnud oluline koht eesti luule arengus, kuna tema loomingut tõlgiti juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ohtralt eesti keelde. Tema poeesia on olnud meie luuletajatele inspiratsiooniallikaks uute teemade leidmisel, isamaalise luule edasisel viljelemisel, rahva võitlusvaimu õhutamisel ning vabaduse eest võitlemisel. Pikaajalised otsingud Petőfi luuletõlgete sõnaseadmisel on aidanud meie emakeelt rikastada ja edasi arendada. Ilmunud taskuraamatud aitavad seda teadmist alal hoida.
Kirjandus
Komáromi, Sándor: Petőfi németül: “világirodalmi” vagy hazai kétkultúras befogodás. Petőfi a szomszéd és rokon népek nyelvén. Budapest 2000.
Mäger, Mart. Väliseid valgushelke „Elu tules“ (Sándor Petőfi – Gustav Suits) – Keel ja Kirjandus, nr 1. 1975.
Palmeos, Paula. Järelsõna “Sándor Petőfi elust ja loomingust”. Sándor Petőfi valitud luuletusi. Tõlkinud Ellen Niit. Tallinn 1955.
